Õpetaja oma töö refleksioon, analüüsimine ja enesehindamine: reflekteerib oma tööd, tuues välja õnnestumised ja arenguvajadused; küsib oma tööle regulaarselt tagasisidet õppijatelt, kolleegidelt, juhtidelt; analüüsib oma tegevust, toetudes refleksioonile ja tagasisidele; seab endale konkreetseid arengueesmärke, lähtudes enese arenguvajadustest; kavandab eneseanalüüsile tuginedes oma arengut kutseõpetajana.
Kutseõpetaja kutsestandard (tase 6), Kutsekoda
Mida, miks ja kuidas mina teen? Mida teooria selle kohta ütleb?
Minu eesmärgiks õpetajana on vastavalt Kutseõpetaja kutsestandardi antud tegevusnäitajale saavutada jätkusuutlik professionaalne areng, mis tähendab esialgu oma pedagoogiliste oskuste teadvustamist ja siis regulaarset eneseanalüüsi kui ka tagasisidest lähtuvate parenduste sisseviimist õpetamispraktikasse. Olen teadlik, et vaid pidevalt oma tööd reflekteerides ja tagasisidet küsides on võimalik teha kvaliteetsemat tööd, toetada õppijaid nende individuaalsetes arengutes ning kujundada keskkond, kus õppimine on sujuv ja eesmärgistatud.
Viimasel ajal olen pööranud erilist tähelepanu tunni alguste juhtimisele ning eneseregulatsioonile stressirohketes situatsioonides. Pedagoogilises praktikumis läbiviidud minitund ja eriti sellele järgnenud ACTTEA videoga toetatud refleksioon andis võimaluse teadvustada nii minu tugevusi kui ka arenguvõimalusi. Täpsemalt, tähendas see füsioloogiliste ja emotsionaalsete reaktsioonide (nt ärevuse, kõrge vererõhu ja hääletooni kõikumise) teadvustamist tunni alustamisel. Õpetaja enesejuhtimise strateegiate rakendamine on oluline, sest see mõjutab nii õppekeskkonna loomist kui ka suhtlust õpilastega (Jennings & Greenberg, 2009). Teoreetiline alus rõhutab, et õpetaja emotsionaalne tasakaal ja stressijuhtimise oskused mõjutavad otseselt tema suutlikkust luua soodne õpikeskkond, säilitada õpilaste tähelepanu ning pakkuda sisukamat õpikogemust.
Eneseregulatsiooni toetavad meetodid, nagu positiivne enesesisendus ja hingamisharjutused, põhinevad enesetõhususe teoorial (Bandura, 1997), mis tõstab esile, et õpetaja uskumus oma võimetesse mõjutab tugevalt tema käitumist ja sooritust. Praktikas tähendab see näiteks seda, et enne tundi võtan hetke keskendumiseks, rahustan hingamise ühtlaselt ning kinnitan endale, et olen olukorraks ette valmistatud. Nii saan vähendada tarbetuid pingeid ning pakkuda õpilastele selge ja rahuliku esitlusega alustundi.
Lisaks emotsionaalsele eneseregulatsioonile olen teadlikult tegelenud ka oma suulise eneseväljenduse lihvimisega. Minitunni järel video vaatamine ja refleksiooni tegemine toetab tõdemust, et suudan loengusituatsioonides kasutada minimaalselt parasiitsõnu, mis viitab minu võimele säilitada selge ja struktureeritud väljendusstiil. Kommunikatsiooniteooriate kohaselt toetab selge, korrektne ja häirivatest täitesõnadest vaba esitus õpilaste kognitiivseid protsesse ning loob aluse aktiivsemale kaasamõtlemisele (Vygotsky, 1978). Järgmise sammuna kavatsen veelgi paremini planeerida hääle modulatsiooni, intonatsiooni ja pauside kasutamist, et pakkuda õpilastele võimalust süveneda õpitavasse materjali ning tunda end õpiprotsessis turvaliselt ja toetatuna.
Lisaks enesereflektsioonile on tegevusnäitaja kohaselt oluline regulaarselt küsida tagasisidet oma tööle nii õppijatelt, kolleegidelt kui ka juhtidelt. Olen püüdnud läheneda sellele süsteemselt ja luua võimalusi, mis julgustaksid õppijaid avaldama oma arvamust õppetöö sisu, metoodikate ning õppimise toetamise kohta. Näiteks olen kasutanud lühikesi veebiküsitlusi (Microsoft Forms), mis võimaldavad õppijatel nii anonüümselt, kui ka mittet, kommenteerida tunni tempot, materjalide selgust, juhiste mõistetavust ja õpikeskkonna sobivust. Sellised küsitlused toimuvad tavaliselt pärast teema lõpetamist, andes mulle sisendi õppeprotsessi kohandamiseks. Samas, pean tõdema, et ei ole ma õppijatelt tagasiside kogumisel olnud pidev. Tavaliselt kogun tagasisidet suuliselt, kuna see annab võimaluse kohe koostöös leida lahendusi või nende üle arutleda.
Lisaks õppijate tagasisidele olen hakanud kasutama kolleegide ja juhtide vaatlust ja nõustamist. Näiteks palun kolleegil tulla tundi vaatlema, et saada nende hinnang õppeprotsessi, töökorralduse, motivatsiooni ning õpilaste kaasamise kohta. Peale tunnivaatlust arutame kolleegiga läbi, mis minu õpetamises töötas hästi ja kus võiksin rakendada teistsuguseid lähenemisviise. Kolleegide tagasiside on eriti väärtuslik, kuna põhineb sarnasel kogemusel ja arusaamal kutseõpetaja tegevustest. Samuti annab kolleegide tagasiside mulle praktilisi ideid, mida saan kohe õppetöös rakendada.
Ka juhtkonna (õppedirektori) tagasiside on oluline, kuna siis on võimalik saada tagasisidet organisatsiooni tasandil seatud ootuste ja eesmärkide täitmisest. Juhtkonna esindaja võib tundide vaatlemisel tuua välja kooli strateegiliste sihtidega seotud aspekte, nagu eesti keelele õppekeelena üleminek või erivajadustega õppijate kaasamine õppeprotsessi. Juhtkonna tagasiside alusel saan hinnata, mil määral minu tegevus ühtib kooli väärtuste ja arengukava eesmärkidega, ning kavandada vastavaid muudatusi oma töös.
Kõiki neid erinevatest allikatest saadud tagasisidekanaleid kasutan selleks, et saada tervikliku ülevaadet minu tugevustest kui ka arenguvõimalustest, mille üle saan hiljem tegutsema hakata.
Kuidas minu tegevused vastavad kutsekompetentsi tegevusnäitajale? Minu arengukohad?
Tegevusnäitaja järgi peaks kutseõpetaja regulaarselt oma tööd reflekteerima, küsima tagasisidet ning sellest lähtuvalt oma arengueesmärke seadma. Minu läbiviidud refleksioon viitab sellele, et olen teadlik oma tugevustest (selge verbaalne väljendus, vähesed parasiitsõnad, suutlikkus hoida õpilaste tähelepanu) ning väljakutsetest (pingete ja ärevuse leevendamine tunni alguses, hääletooni ja intonatsiooni parem juhtimine). Süsteemne analüüs, millele lisandub õppedirektori tagasiside, annab mulle kindla aluse enesehindamiseks ja arenguvajaduste määratlemiseks.
Minu arengueesmärkideks on eneseregulatsiooni oskuste süvendamine ja pedagoogiliste võtete veelgi sihipärasem rakendamise analüüs. Planeerin iga õppeperioodi lõpus analüüsida oma hääle modulatsiooni ja verbaalset esitust, kasutades kas õpilaste tagasisidet, õppedirektori või kolleegi vaatlust.
Tõendusmaterjal, mis tegevusnäitaja täitmist tõendab.
Fail 1. Tunnivaatluse protokoll Õppedirektori poolt.
(fail tulekul…)
Fail 2. ACTTEA videoga toetatud refleksioon Pedagoogilise praktika minitunnist. Siit näed tunni refleksiooni kasutades ACTTEA mudelit ja täpsemat kirjeldust minu järeldustest.
Kasutatud allikate nimekiri
Bandura, A. (1997). Self-efficacy: The exercise of control. W H Freeman/Times Books/Henry Holt & Co. https://edisciplinas.usp.br/pluginfile.php/7953477/mod_resource/content/1/Self-Efficacy_%20The%20Exercise%20of%20Control.pdf
Jennings, P. A., & Greenberg, M. T. (2009). The prosocial classroom: Teacher social and emotional competence in relation to student and classroom outcomes. Review of Educational Research, 79(1), 491–525. https://doi.org/10.3102/0034654308325693
Vygotsky, L. S. (1978). Mind in society: The development of higher psychological processes. Harvard University Press. https://home.fau.edu/musgrove/web/vygotsky1978.pdf