Õppija arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamine: selgitab välja õppija arengu- ja õpivajadused, sh võtmepädevuste osas, lähtudes õppija eripärast ning arvestades varasemat õpi- ja töökogemust, kaasates õppijaid ja kolleege.
Kutseõpetaja kutsestandard (tase 6), Kutsekoda
Mida, miks ja kuidas mina teen? Mida teooria selle kohta ütleb?
Oma õpetamistegevuses pööran tähelepanu õppijate arengu- ja õpivajaduste väljaselgitamisele juba õppeprotsessi alguses. Enne uue teema või kursuse alustamist kogun mitmel viisil teavet õppijate varasemate teadmiste, oskuste ning kogemuste kohta. Kõige tihedamini see toimub suuliselt tutvumisringi ajal uue rühmaga ja tuttavate õpilastega teema alguses, siis kui tutvustan sisu. Korraldan ka eelküsitlusi paludes õppijatel hinnata oma pädevusi eneseanalüüsi vormis. Õpivajaduste väljäselgitamise eesmärk on kaardistada, milline on iga õppija lähtetase ja millised on tema vajadused – nii õpivajadused konkreetse teema sisu omandamisel kui ka arenguvajadused üldisemate oskuste ja pädevuste osas. Saadud info põhjal kohandan õppe tempot, rõhuasetusi ning pakun eritoetust vajajatele. Õpe peaks olema jõukohane, motiveeriv ja seotud iga õppija jaoks oluliste sihtidega.
Enesehindamise küsimustikud võimaldavad õppijatel endil mõelda oma oskustele ja puudujääkidele ning anda õpetajale sisendit. Pean oluliseks anda õpilastele võimalus olla õppe planeerimisel kaasarääkija: küsin neilt, millised teemad või oskused pakuvad neile enim huvi ning kus nad tunnevad ebakindlust. Õppija kaasamine suurendab vastastikust usaldust ja motiveerib õppijaid, sest nad näevad, et nende vajadusi võetakse arvesse. Vajadusel konsulteerin ka kolleegidega – näiteks varasemaid kursusi või sama mooduli teist teemat õpetanud õpetajatega, et saada terviklikum pilt õppijate taustast ja eripäradest. Mitmest allikast info kogumine aitab vältida ennatlikke järeldusi ning tagab, et olen valmis isegi võõra rühmaga esimeseks kohtumiseks.
Õppija arengu vajaduste väljaselgitamine on oluline sotsiokultuurilise õpiteooria vaatenurgast. Lev Vygotsky (1978) teoorias on kesksel kohal lähima arengu tsooni kontseptsioon – efektiivse arendava õpetamise jaoks tuleb teada õppija hetkeoskuste taset ning seejärel suunata õppimist järgmisele, pisut kõrgemale tasemele, pakkudes vajalikku tuge. Rakendan seda nii, et esmalt tuvastan, mida õppija juba iseseisvalt suudab (tema praegune arengutase) ja millistes valdkondades vajab ta juhendamist, et edasi liikuda. Vygotsky teooria järgi soodustab õpetaja õppijate maksimaalset arengut siis, kui tegutsetakse õppija lähima arengu tsoonis – ent see eeldab õpetajalt teadmist õppija individuaalsest tasemest.
EL Nõukogu soovitus võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (2018) kinnitab õppijate vajaduste väljaselgitamise olulisust, kus rõhutatakse, et lisaks erialastele teadmistele tuleb õpes pöörata tähelepanu ka üldpädevuste arendamisele. Selleks pean teadma, millisel tasemel on õppija näiteks suhtlus-, probleemilahendus- või digioskused õpingute alguses. Võtmepädevuste (üldpädevuste) arendamine peab olema ka osa kutsehariduse õppekavadest (Kutseharidusstandard, 2013) ning nende pädevuste hindamine annab mulle võimaluse panustada ka selles suunas, mitte ainult kitsalt õpetada ühte või teist erialast oskust.
Näiteks viisin ärikorralduse spetsialisti erialal läbi enesehindamise ankeedi, kus tudengid hindasid oma üldoskusi nagu meeskonnatöö, enesejuhtimine, stressiga toimetulek ja probleemide lahendamine skaalal 1–10. Hindamine andis ülevaate, millised üldpädevused on konkreetsel õppijate rühmal tugevamad ja millised nõrgemad – see on otsene rakendus punktile (2) tegevusnäitajas, mis nõuab võtme- ja üldpädevuste väljaselgitamist. Teiseks, ma lähtun õppija eripärast ning varasemast õpi- ja töökogemusest. Iga õppija on erinev: mõnel on varasem töökogemus või haridus, mis annab talle eelteadmised, teisel aga võib puududa kokkupuude antud valdkonnaga. Näiteks küsitlesin Digiturunduse kursuse alguses teise kursuse väikeettevõtja eriala õppijaid, et selgitada välja nende varasemad turundusalased teadmised ja kogemused. Küsitluse tulemused näitasid, et osad õppijad teadsid juba turunduse põhimõisteid ning olid kursis e-turunduse kanalitega, samas kui teistel puudus digiturundusest igasugune teadmine. Saadud info põhjal sain õppetööd kohandada nii, et algteadmisi mitteomavad õppijad said esmalt vajalikud põhiteadmised, samal ajal kui kogenumatele õppijatele pakkusin juba keerukamaid praktilisi ülesandeid.
Kuidas minu tegevused vastavad kutsekompetentsi tegevusnäitajale? Minu arengukohad?
Minu kogutud tõendusmaterjal kinnitab, et suudan kirjeldatud viisil õppijate vajadusi kaardistada. Näiteks on portfoolios esitatud kolm minu läbiviidud Microsoft Formsi küsitlust erinevate sihtrühmadega.
Esimene neist on “Raamatupidaja eriala õpilaste digipädevuste küsimustik”.
Teine tõendusmaterjal on “Ärikorralduse spetsialisti õppekava üldoskuste enesehindamine”, mille viisin läbi teise nädala jooksul uue õpperühma (tasemeõppe alguses olevate õppijate) seas.
Kolmas tõendusmaterjal, “Digiturunduse kursuse alguse olukorrakaardistuse küsimustik”, sisaldab lahtiseid küsimusi õppijate eelnevate turundusalaste teadmiste ja huvide kohta
Analüüsides oma tegevust kriitiliselt, näen ka mõningaid arengukohti, et veel paremini kõnealust tegevusnäitajat saavutada. Üheks arengukohaks on süstemaatiline tagasiside kogumine kogu õppeprotsessi vältel, mitte ainult alguses. Esmane vajaduste väljaselgitamine on küll tehtud, kuid edasise arengu tuvastamiseks võiksin senisest enam rakendada jooksvaid kujundavaid hindamisi – näiteks vahepealseid enesehindamisi. See aitaks õigeaegselt märgata, kui mõnel õppijal tekivad uued õpivajadused või raskused õppe käigus, ning reageerida kohe toetavate meetmetega. Teine arengukoht on veelgi tihedam koostöö kolleegidega.
Tõendusmaterjal, mis tegevusnäitaja täitmist tõendab.
Kasutatud allikate nimekiri
Euroopa Liidu Nõukogu. (2018). Nõukogu soovitus võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (22. mai 2018, 2018/C 189/01). Euroopa Liidu Teataja C 189, 1–13.
Kutseharidusstandard. (2013). Vabariigi Valitsuse määrus nr 130, 26.08.2013. Riigi Teataja, avaldatud 28.08.2013, 1.
Vygotsky, L. S. (1978). Mind in society: The development of higher psychological processes. Cambridge, MA: Harvard University Press.